24 november 2020 oli mul hemorraagiline insult ja võib öelda, et kogu minu elu rippus ühe õhukese niiditüki küljes, sest veresoon minu ajus lõhkes täpselt vatsakese kõrval, kus toodetakse pea- ja seljaaju vedelikku, seega vajalik operatsioon minu puhul eeltoodu pärast oli välistatud. Arstid ütlesid, et kui nad mind puutuks, siis ma oleks kindlalt surnud. Seega vanematele öeldi, “Kui ta ise sellest välja tuleb, siis hästi, aga palun andke meile oma number, et kui öösel miskit fataalset juhtuma peaks, siis saame teiega kohe ühendust võtta.“ Mis arvate, kas vanematel oli magamata öö või jaa? 🙃
Ma võitlesin. Juba kiirabi autos lamades minu viimane mõte, mida mäletan, oli: “Kõik saab korda.”
Tänaseks on selge, et minul on kaks sünnipäeva. Esimene 26 märts 1994 - mis teeb mind täna 27 aastaseks. Teine 24 november 2020 - seega mul on täna esimene sünnipäev! 🥳
Palju önne mulle! ♥️
Insuldi ära tundmise kolm peamist reeglit:
Nägu
Kas üks näopool/suunurk on alla vajunud? Suudab inimene naeratada?
Käed
Kas inimene jaksab mõlemat kätt enda ette tõsta ja neid üleval hoida?
Kõne
Kas inimese diktsioon või kõne on segane?
Selle aasta jooksul olen päris palju pildis olnud ja olen veel. Toon kõik senised figureerimised siia alla ära ka. Aga miks ma seda ikkagi teinud olen? Et tähelepanu saada? Ei, absoluutselt mitte. Ma teen seda, sest olen südameasjaks võtnud, et insult oleks Eestis kõikide jaoks nii ‘ära leierdatud’ nagu vähk - vähiliit on teinud suurepärast tööd selle teadvustamisega. Seega, ma soovin, et kõik oleksid väga teadlikud ka insuldist ja minu panus sellel teel on sellest rääkida - mida rohkem seda uhkem!
Õhtuleht vol1 - Saarte Hääl - Õhtuleht vol2 - Tervis Pluss
Ma saan uhkusega öelda, et ma olen teinud juba vaid aastaga uskumatu paranemise. Alustades parema kehapoole halvatusega (hemiparees), kõnevõime kadumisega ning ma olin suicidal. Aasta aega hiljem ma kõnnin ortoosi abil, ma räägin ja mul tekivad külmavärinad vaid mõttest, et ma olin suicidal.
Kuid pikk maa on veel minna. Praeguseks on minu suur eesmärk täna aasta pärast suuta kõndida ilma ortoosita ning oma näppe liigutada ja laulda nii, nagu enne insulti.
End goal on aga täielikult taastuda - võtku see aastaid. Ma ei anna alla. Maraton ja ironman ootavad osalemist!
Aitäh, et te olete sellel teel minuga ja toetate minu taastumist! 🙏