Viimase paari nädala jooksul on mult päris palju küsitud, et kuidas mul läheb? Arusaadav, ma ei ole ju ammu midagi postitanud ja viimane postitus jäigi emotsionaalselt at high.
Võibolla ma ei taha sealt pilveäärelt siiani alla ronida, kuhu mo kallis Lydia mind vette utsitades viis. Oli see vast päev ja elamus! 🤩
Kuigi ilmselt oleks aeg jälle endast märku anda. Seekord küll ei miskit nii erilist, aga vähemalt saate endid kurssi viia, mis mo keha teeb ja kuidas mul läheb.
Alustuseks ütleme nii, et ma olen väga selgeks endale teinud selle, et ma ei õppinud treeneriks, et treener olla. Mulle küll väga meeldis treeneritöö, võib lausa öelda, et ma armastasin seda, kuid tänaseks olen ma aru saanud, et elu teadis, et miskit sellist on tulemas ja juhatas mind kiiremas korras treeneri koolitusele, et ma saaksin ise ennast aidata! Ma käin pea iga hommik saalis (vähemalt 6 päeva nädalas). Tänu sellele, et ma tean anatoomiat ja mis kuidas käib, ma saan seda südamerahus teha. Ilma endale liiga tegemata ja raha pärast muretsemata (taastusravi on mega kallis ja see on üks asi, mille eest maksma ei pea). Ilmselt sellepärast ma käingi nii tihti, sest ma tean, et oma ideaalravi ma endale lubada ei saa ja siis ma pean ise endast rohkem kui veel andma, et võimalikult kiiresti terveks saada.
Kodus teen endiselt palju elektrostimulatsiooni, masseerin kriitilisemaid punkte ja venitan.
Lisaks käin ultraheliteraapias, massaazis, manuaalteraapias ja füsioteraapias. Ootan, et ka ujumas käima saaks hakata (ujula renoveerimisel). Ma loodan, et ma miskit ära ei unusta. 😁
Nii. Mentaalselt… Hehh… Nohh… See on endiselt pilves selgimistega ilm - vahest väga tormine, kuid siis jälle täielik päike.
Ausalt, valus on, kui sõbrad ei võta mooga enam ühendust, sest ma aeglustan/takistan neid… Kõige jubedam asja juures on see, et ma ju tegelikult saan neist ka aru. Loogiline, et nad ei kutsu mind välja, kui lähevad matkale või ratastega sõitma või ujuma - you name it - ma ju ei saa neid asju teha! Aga fakk, sellegipoolest teeb haiget. Ma ju tahan ka! Aga see on olukorra juures paratamatu. 🤷♀️
Veel olen tähele panema hakanud, kuidas ma vaatan sotsmeedias (jah, ma ju ei näe väga lives inimesi, ei käi väga kuskil, vaid teraapiates ja trennides) videoid hoopis teise pilguga. Näiteks mingi lame (loe:lahe) tiktoki challenge. Kui ma enne insulti vaatasin seda ja hüppasin püsti, et ise järgi proovida, siis nüüd mul jääb pilk (miskipärast, ei tea küll miks 😁) jalale ja käele peatuma ja mõtted kipuvad just sündsemad olema. Ala ‘ma ei saa enam kunagi nii teha’. Ja siis ma panen selle kinni, veidi emotsen ja proovin mõtted mujale viia - tihtipeale võtan raamatu kätte, sest sel hetkel pole isu isegi mitte trenni teha.
Aga vaata asja positiivsest küljest - ma võin uhkusega öelda, et minust on saanud lugeja! 📚🤓 Kas ma Killingu levelile jõuan, on iseasi, aga juba hästi, sest enne ma heal juhul lugesin ühe raamatu aastas ja seegi oli heal juhul. 😬😁
Mult küsiti ükspäev, et kuidas ma nii positiivne püsin. Te loete siit blogist, kuidas kõik on pekkis, aga siis kui mind näete, siis ma säran - what’s this about?! Ütleme nii, et see on tasakaal. 🤷♀️ Selleks ei pea haigeks jääma, et seda mõista. Eks meil kõigil ole helgemaid ja raskemaid hetki ja raskemal hetkel me, inimesed, pigem hoiamegi omaette. Minu jaoks on minu tuba see koht, kus ma tegelen oma tunnetega ja kui vaja, siis valan kausi tühjaks, et siis uuesti õue astuda ja naeratada. Jah, vahest on ka õues raske naeratust näol hoida. See on umbes nagu depressioon - see ei tähenda, et inimene nutab kogu aeg, ka naerusuise näo taga võib olla VÄGA masenduses inimene.
Siin tahakski välja tuua selle, et kui sa mõtled, et on imelik teha kompliment/armas zest totaalselt võõrale inimesele tänaval, siis tea, et ei ole - tee seda! Sa ei kujuta ette ka, kui palju see aidata võib seda inimest. Ma tean seda omast käest. Näiteks hiljuti saalis mul ei tulnud mitte miskit välja. Keha oli kategooriliselt vastu trenni tegemisele. Ma reaalselt nutsin seespool, hoidsin nii tugevalt pisaraid tagasi ja siis harjutuse kallal pusides ma tundsin, kuidas üks naine otsiks nagu kontakti. Lõpetasin ma siis harjutuse ja vaatasin tema poole kõrvaklappe peast võttes. Tema astus sellepeale kiirelt ligi ja küsis, et kas ma olen Karmel? Ütlesin siis, et jaa olen küll ja siis tuli hunnik kiidusõnu ja et ta nii ootab uut postitust kogu aeg, et kuidas läheb jne…
Mis pisarad? LÄINUD!
Mis halb tuju? POLE OLLAGI!
Mis keha ei ole nõus trenni tegema? ON, JA KUIDAS VEEL ON!
Ja lihtsalt lisan siia lõppu, et kui sul pole midagi head öelda, ära lihtsalt ütle midagi - walk away. 🤷♀️ 😊
Aga milline on minu areng?
Mingit trastilist muutust toimunud ei ole, väga minimaalsed edasiminekud.
Endiselt käsi ei tööta küünarliigesest kuni näppudeni. Kui te näete videode peal haaret, siis see on spastilisus ja ma ei tee seda ise ega saa seda kontrollida. Sellest hoolimata, üks päev, kui elektrostimulatsiooni tegin käele, siis tundsin esimest korda pidevat surinat näpuotstes - see peaks vist hea olema. 🤷♀️😁 Õlas, küünarliigeses ja abaluus veel ka vaeva näha vaja, et tööle saaks 100% nad. Ning jalal sama jutt, mis käel - sääre spastilisus on nii tugev, et lihased ei saa oma sõna ja kehatüvele lähemal olevate lihastega ka vaja vaeva näha. Kuid võib öelda, et jalg jälle veiiidi stabiilsemaks muutunud.
Seega, nagu ütlesin, kahjuks füüsiliselt pole trastilisi muutusi nüüd olnud. Võib lausa öelda, et pikalt on platoo olnud. Ise lohutan ennast sellega, et tavaliselt peale platood tuleb järsk tõus, seega……. Something’s cookin’!!! 😬🤩 Ning proovin tahtejõu säilitada tugevana ja mitte alla anda. Kuigi nagu te ise teate, ega see kerge ei ole, kui sa teed ja teed ja teed, aga tulemusi ei näe. Siin kõrval see pilt on hea seletus, miks ei tohi alla anda ja mida ma tuletan endale meelde REAALSELT iga päev. Minu teemantid on 100% töötav keha.
Ja mentaalselt… On mis on. Hakkasin uuesti Biofeedbackis käima sellest kuust, et natukenegi väiksemaks neid emotsioonide ameerika mägesid tõmmata. 😊