Hingelt ära

Ma pole siia ammu miskit postitanud, sest olen arvamusel, et kirjutada võiks juhul, kui miskit öelda on, mitte niisama contenti pärast.


Ma olen tänast teemat põgusalt ka varasemalt puudutanud, aga kuna see on nii aktuaalne, siis mõtlesin veidi sellest uuesti rääkida ja pikemalt lahti arutada.


Aga alustame algusest. Mul on olnud suve algus täiesti hektiline. Olen teiega aus, et mu taastusravi on veidi vajaka jäänud, sest kõike muud oli tarvis teha. Tegin vähem regulaarseid trenne ja teraapiaid ning vabandasin ennast välja sellega, et vähemalt ma olen pidevas liikumises ja kui ma kuskil olen, siis ma tegelen ka käega, ikka painutan ju näppe ja rannet või küünarliigest. Ma teen seda lausa nii alateadlikult juba, et kui ma kord täiesti terve olen, siis mul mingid sundliigutused sees, mida pean õppima mitte tegema vist 😁

Peale jaane ma aga tundsin meeletuid süümepiinu ning proovisin ennast kokku võtta. Hakkasin kodus trenni tegema, aga minu kiiks on see, et ma pean igaks asjaks olema õiges keskkonnas. Ma lihtsalt ei saa seda trennivaimu sisse kodus ja pean minema saali, isegi kui ma ainult venitan.


Seega kodused trennid olid väga pinnapealsed ja tegin rohkem elektrostimulatsioone ja kasutasin oma uhkete neuroortooside trenni funktsioone. Kuid see teguviis rusus mul siiski südamel, sest soov võimalikult kiirelt terveks ja tagasi töömaastikule saada on meeletu!


Nii ma siis upisin oma game’i ja hakkasin taas saalis trennis käima. Ka füsioga olen kokku saanud ning massaazigi sain tagasi ajakavva.


Kuna olen elanud maal ja endal autot pole, siis pean sõltuma palju teistest, sest ka bussi kasutamine hetkeses seisus ei tule kõne alla, kuna pikalt ma jalutada ei jaksa. Ja kasutada teise inimese autot pidevalt on minu jaoks suur asi, sest ma tunnen ennast ebamugavalt võttes autoomanikult ära vabaduse liikuda millal tahab. Kuid ka mina õpin ja arenen. Sisendan endale palju, et kõigega ei pea ise hakkama saama ja on okei abi paluda ja abi vastu võtta (jah, see tuleb mul raskelt, olen liiga iseseisev olnud juba väikesest saadik, et raske on olla nii sõltuv 🤷‍♀️), aga ma ausalt olen paremaks muutunud selles!


Olles käinud isegi väljas, püüdes tantsida ja tunda ennast terve inimesena, ma olen kuulnud väga palju “sa oled nii imeline, sa oled uskumatult tugev, sa oled nii tubli, kui keegi sellest võitjana välja tuleb, siis sina” jne. Väga tore on seda kõike kuulda. Kuna ma olen ka väga kriitiline enda suhtes, siis sellega te sisendate mulle, et ma olengi kõik need head sõnad ja ilmselt ka tänu sellele ma pushin ennast aina enam ja enam, sest ma tunnen juba lausa kohustust, et ma PEAN terveks saama, sest kõik, kes mu tegemistel silma peal hoiavad, eeldavad seda minust ja ma ei saa teid alt vedada - veel vähem ennast. Niiet ma saangi terveks ja I’m going to be better than ever!


Osad ütlevad, et ma pean endale sisendama, et ma olen juba terve, aga in my eyes, see on endale sulaselge näkku valetamine, sest hetkel ma seda veel ei ole. Küll aga - ma varsti olen 🤓


Anyway, ma tahan, et te teaks ja saaks aru, et kõik ei ole nii lilleline, nagu ma võibolla välja näitan. Telgitagune on pilves selgimistega ilm, vahepeal väga tormine. Näiteks kui te näete mind klubis, nägu nalja täis, üritades tantsida, siis jah, ma naudin seda, aga samal ajal seestpoolt ka nutan, et ma ei saa seda teha nii, nagu ma kunagi tegin.


Veel ma nutan ennast ikka ja jälle magama. Vahest sellepärast, et ma olen nii tüdinenud, et ma ei saa elu elada nii, nagu enne 24 novembrit, kui see minuga juhtus. Ma ei saa tantsida normaalselt. Ma ei saa surfata. Ma ei saa rahus ujumas käia. Ma ei saa jalutamas käia. Mul on pidevalt millegagi abi vaja ja nii edasi nii edasi. Isegi nii lihtne ja inimlik asi, nagu üksinda toidupoes käimine on minu jaoks raskendatud.

Ja vahest sellepärast, et raha ei kasva puu otsas ja kõik vajatav on nii kallis. Kohati ei taha füsiodes, massaasides ja teraapiates käiagi ja proovin ise hakkama saada kõigega, kuigi reaalsus on see, et ma vajan abi. Jälle tuleb välja see sõltumine kellestki teisest, see tunne on minu jaoks nii võõras ja ebamugav.

Ideaalis mul oleks iga teine päev vaja massaasi, iga päev trenni ja füsiot, ja siis kõik need lisa teraapiad ka veel. Ja ärme unusta, et mul on vaja pidevat transporti neisse ning kuna mul endal liikumisvahend puudub, siis ma pean teiste abi paluma, mis tähendab, et nende töö ja tegemised on häiritud.

Aga siis mõtlen jälle, et kui ma kiirelt enda endise elu juurde naasta tahan, siis it has to be done! Aga see on nii raske. See võimuvõitlus minu sees. See on umbes nagu to be or not to be küsimus minus, kuid vähe teise nurga alt, et to do or not to do and what to do ja how much to do. 😱

Et seda võimuvõitlust natukenegi maha rahustada minu sees, ma olen viimasel ajal väga palju ‘funinud’, et oma hing ja vaim positiivsena hoida. Olen käinud pidudel, kus nii palju, kui saanud, tantsinud. Suhelnud inimestega, paadiga sõitnud (meri on mo totaalne relaxation place), tuubitanud, sõprade ja perega aega veetnud, ringi trippinud, jne.

Ma proovin olla nii aktiivne, kui vähegi saan, vahest isegi liiga palju. Ja aru saan ma seda siis enda jala järgi. Kui see hakkab üles paistetama, siis mõistus saab aru, et peaks lõpetama ja puhkama, kuid süda ei saa sellest aru ja süda miskipärast pea et alati võidab. Ja nii ma siis ‘piinan’ ennast, jalg paistes ja valus all, aga koju ka ei lähe, sest ma ju nii tahan oma elu elada on my terms.

Ühesönaga, teie näete seda füüsilist poolt vaid, et areng toimub ja see on hea - ONGI! Aga ma olen aru saanud, et vaimne ja hingeline pool on olulisemgi veel selliste asjade juures ja see on totaalselt omaette ooper. Palju keerulisem, kui füüsiline maailm - see on see, millega ma enim võitlen.


Ma tunnen üha enam, kuidas kogu see situatsioon on mind nii psühholoogiliselt nurka surunud ja kui mingi väiksemgi torge tuleb kuskilt minu suunas, siis see võib näiliselt olla väike, kuid minu jaoks võib see olla määrav. Seda on keeruline seletada ja olen ka juba kuulnud, et ära mängi kannatajat, mis tõsiselt teeb haiget, kuid siis ma mõtlen, et inimesel, kes selliseid kommentaare teeb, ei ole õrna aimu ka, mida ma tegelikult läbi elan ja ma ei saa pahaks panna. Jah, ma ei näita seda välja ja nutan omaette, kuid ma strugglin.


Ma tahaks, et te saaksite kasvõi päeva hüpata minu nahka, et aru saada, millega ma tegelikult silmitsi seisan, sest peale vaadates vist tõepoolest ei ütleks, et miskit mäda oleks. Seega, kui keegi ütleb, et neil on depressioon või mingi psühholoogiline trauma, siis tõesti arvestage sellega ja käituge vastavalt.

Otse ja ausalt südamelt ära. Jälle. Seda kirjutades pisarad voolasid, aga this had to be done. Et te ei arvaks, et kõik on nii kerge ja ilus ja tore. Ei ole.


Ja veel, kui sul on misiganes haigus või probleem või mure, siis tegele sellega juba aegsasti, et sa ei peaks leidma ennast mitte kunagi samasugusest olukorrast.

Ning hingemaailmaga tegelege palun kõik, isegi kui kõik korras tundub olevat, sest kui hing ja vaim on terved, siis you can achieve anything you set your mind to! 😎✨


Eilsest olen tagasi Haapsalus ja ready to rumble!


Aitäh kuulamast (loe: lugemast).


Siia alla väike pildiraamat minust 🤗