Kuidas mul läheb?

Tänane postituse teema on “Kuidas Karmelil läheb?”, sest…

  1. Nii paljud on mult küsinud, et kuidas mul taastusravi edeneb.

  2. Sõja uudiste vahele on midagi positiivset vaja!

  3. Märts on minu sünnipäeva kuu!

  4. Täna on vastlapäev!

Minu üks lausetest, mida endaga viimasel ajal kaasas kandnud olen, on:


Keep your spirit light, your body tight, and your goals in sight.


Kui keegi põhimõttest või koguni inglise keelest aru ei saa, siis tuju pean hoidma rõõmsana, keha pean hoidma vormis ja eesmärgid alati silme ees - ALATI!

Ning vastuseks küsimusele, et kuidas mul edeneb, siis nagu algusest vihje näol lugeda võisite, siis -> EDENEB. Ausalt edeneb. Mega hästi edeneb. Kahjuks ma olen unustanud nüüd vahepeal väikesed vahepunktid kirja panemata, seega nii detailselt teiega oma edu jagada ei saa nagu mõnikord teinud olen, aga pole hullu.


Üks esimesi suuremaid muutusi, mis vahepeal toimunud on, on see, et mul on käes spastilisus tunduvalt vähemaks jäänud. Tänu sellele saan kätt paaalju lihtsamini venitada ja seda liikuvuses hoida. Samuti olen seda rohkem alateadlikult kasutama hakanud - näiteks sellele toetuma, uksi kinni lükkama vms. Näpud veel (ma ütlesin VEEL) ei tööta, aga randmest suudan juba ise liigutust kontrollida! Saalis surumisharjutustega olen täheldanud, et ranne üha vähem läheb ülesirutusse ja jääb neutraalsesse asendisse. Alles kuu aega tagasi ma jaksasin kätt randmest vaid veidi vasakule poole viia ning laua küljest vaevu üles tõsta nii, et näpud ei puudutanud enam lauda.

Üpriski kiirelt suutlikkus tõusis jaaa nüüd siin on teile näide sellest! Päris badass, eks? 😎 That being said, varsti varsti juba hakkan nööpidega pluuside kallal pusima ja vihastan suurest mitte hakkama saamisest ja nutan ja annan alla ja proovin uuesti jne! Ausalt, ma nii ootan seda etappi selle taastuse juures. Ega ma muidu endale 16 aastasena nahale tatoveerinud lauset: “Fall down seven times, stand up eight.” - see lause on minu elus endiselt VÄGA aktuaalne. Ma proovin, feilin, nutan, aga siis ajan end uuesti püsti ja proovin uuesti - ja nii elupäevade lõpuni! Edu ei tule ilma põrumisteta!


Ma olen täheldanud, et päris paljud vihkavad tegevusteraapiat ja just selliseid käe taastusravi tegevusi ning ega ma ise ka teab mis fänn ole, pigem pressiks rinnalt 50 kilo, aga oiiii, kuidas ma juba praegu olen elevil sellele möeldes, et varsti saan juba näppe kasutama hakata! Kindlasti ei saa see lihtne olema, aga lõpptulemus on väärt igat pisarat!


Ka näppude tundlikkus on hakanud taastuma. Jaanuari keskel tutvustas tegevusterapeut mulle massaazi sõrmust, mida näppude ümber rullida - ma tundsin seda, aga mitte väga. Vaid kaks nädalat hiljem sellega näppe stimuleerides mul hakkas lausa valus - ÜLITUNDLIKKUS! See sama tunne, mis mul oli jalas, kehas ja ülejäänud käes, kui nende puutetundlikkus taastuma hakkas. Ma mäletan, et kui inimesed isegi õrnalt mind puudutasid, mul oli MEGA valus. Ja nüüd seesama toimub vaikselt ka näppudes - EXCITED MUCH! 🤩😁

Kuigi ma pole jõudnud väga palju ujumas veel käia, siis eilse põhjal saan kinnitada, et ka ujumine tuleb juba palju paremini välja. Suudan kätt ujumise ajal sirgeks lükata ning ka jalg teeb juba palju paremini koostööd. Ning muideks - upgrade on toimunud - nimelt kui suvel ma ei saanud ilma ujumisrõngata, siis täna kasutan edukalt juba ujumisnuudlit! Kuid saladuskatte all võin öelda, et sedagi ei kasuta kogu aeg enam. Ma räägin, see ironmanil osalemine pole üldse enam nii kaugel! 🙈

Liigume edasi abaluu juurde, mille liikuvus on samuti vahepeal hüppeliselt paranenud. Saad videol näha ka seda võrdlust - vasakpoolne video tehtud 2 september (raskusteks 2,5kg) ja parempoolne 10 veebruar (raskusteks 10kg). Ütleme nii, et wow. Ma olen ise mega üllatunud selles ja terapeudid ka meeletult uhked selle töö üle, mis koos tehtud on. Suured kummardused nende kõigi ees!

Ja siis veel mo jalake. Kes õhtu saadet nägid, teavad mo esimesi vägevaid jooksusamme, aga kes näinud pole, siis vaadake (videol 8:16 jooksusammud - tehtud 23 jaanuar) 😉 Aga jalast rääkides tahakski oma nalja ära teha, mida ma vahepeal viskasin -> Kus juhtub, seal juhtub veel! <- nimelt suutsin just parema jala peale kukutada 10 kilose ketta (katki ei läinud õnneks miskit), aga seetõttu teha ei saanud väga midagi mingi aeg. Isegi ülakeha mitte, sest jala peale oli valus raskust panna. Suur varvas oli nii paistes, et see oli lausa kivikõva ja ilusates vikerkaare värvides. Nüüd ootame ja vaatame, kas küüs jääb peale või mitte. Ehk siis 2 sammu edasi ja 1 samm tagasi. Vähemalt nii ma arvasin. Kui see aga paranema hakkas, panin ma tähele, et varvaste spastilisus on kordades vähenenud peale seda õnnetust! Ehk siis. Peale seda tuleb tasakaalu hoidmine oluliselt paremini välja kuna enne hakkas jalg hüpekast läbi vajuma pahatihti just krõnksu tõmbuva suure varba pärast.

Üks terapeut seepeale ütles, et on inimesi, kes on aastaid ratastoolis olnud ja kukkunud trepist alla ja lampi kõndima hakanud. Kuidas see võimalik on? Lihtne. Me kordame tegevust, et saada korralikud närviühendused, et teatud tegevus jääks meil autopiloodi peal töötama. Samamoodi õpivad beebid - näiteks kõndima. Nad ajavad end püsti ja kukuvad ja kordavad seda protsessi jaburalt palju enne kui nad ilma kukkumiseta seda lõpuks teevad. Tihtipeale peale traumat inimesed ei suuda neid närviühendusi uuesti luua. Kui midagi siis juhtub ja inimene on elu surma olukorras, siis suudab see närviühendus ennast sealt ‘niidirägastikust’ läbi süüa ja tööle hakata, sest inimesel oli seda hädasti vaja - et ellu jääda. Päris pull, eks? Ja ilmselt seesamune asi juhtus ka minul jalaga.


NB! Ma ei ütle taastusravis olevatele inimestele, et tehke endale haiget ja liiga. Ilmselt see nii ei töötaks, kui see teadlikult juhtuks. Niiet ära tee seda - see ei pruugi nii õnnelikult lõppeda nagu mul lõppes (ära saa minust valesti aru, see siiamaani piinab mind veidi). 😁

Põlvgi kisub vähem sissepoole. Kui täna vaadata minu kõnnakut, siis mo jalg ei lähe nii meeletult X kujusse, kui ta veel mingi aja eest läks.


Ja siis oli veel läbimurre - saime sääres spastilisuse väiksemaks ja enam ma ilma ortoosita ei pea teab mis ettevaatlikult liikuma, sest jalg ei väändu enam hüppeliigesest nii väga. Ehk siis - varsti saan juba dorsaalfleksiooniga ka hakkama. 😏


Laulmine. ☺️ Mo lauluhääl on peaaegu tagasi. 🙈 Nägu veel takistab - suu ei avane veel nii hästi. Aga sellegagi olen aktiivselt vaeva näinud, sest ka näo tundlikkus on paremaks muutunud. Tänaseks on tuimestuse tunne veel vaid suunurga ümber, kui enne oli veel terve põse laiuselt. (Kui palju saab üks inimene kasutada sõna veel 🙃 No aga veel ei tööta, aga varsti juba… 😎)


Ja et ma täitsa ära ei manduks vaid taastusravi tehes, siis ma olen vahepeal valmis teinud mõned veebilehed (üks veel tulekul), treeningplaanid ja isegi olen trenne veidi andnud! JA! Ma hakkan sellest kuust ka koolis käima. Veidike olen hirmul, sest sain just tunniplaani kätte ja seal on fotograafia, aga mul ju vaid vasak käsi ning idee kavandamine, aga mul ju vaid vasak käsi, mis ei oska veel miskit teha (jah, hakkasin paar päeva tagasi vasakut kätt kasutama õppima, aga kool algab juba järgmine nädal). Olen aus teiega, eile tõusis juba vaid tunniplaani vaadates stress, lausa nii hull, et mitu korda nutsin ja mõtlesin ennast õpilaste nimistust maha võtta, aga õnneks mitu kallist inimest rahustasid mind maha ja ma jõudsin tagasi arvamuse juurde, et kui ei proovi, siis ei saagi teada. Seega, uuest nädalast olen mina koolijüts! 😬🤩


Ning siia lõppu ma tahaks öelda maailma suurimad tänud kõikidele, kes minu taastusravi tänaseni toetanud on! Ausalt. See on nii palju aidanud ja nagu loete ja näete - tulemusi toonud! Aitäh Teile ja aitäh ka kõigile edaspidisistele toetajatele (andmed leiad siit)! 🙏♥️

Mis edasi saama hakkab?

Näpud hakkavad tööle ja kõndima saan hakata ilma ortoosita. Simple as that. Kuupäevaks on 29.04.2023, kui ma pean terve olema. Sellel kuupäeval on muide pikem lugu taga, aga sellest räägin mõni teine kord. Ning auto on vaja muretseda. Ka autofondiga tegid algust mo kallid armsad sõbrannad, seega neile suur-suur kniks ja kraaps! Sealt on küll raha raskematel aegadel juba taastusravi alla napsatud ja tööotsi tehes jälle juurde pandud, seega ükspäev ma selle auto endale saan! Miks ma olen nii anaalne selle autoga? Sest auto omamine aitaks mul teha vaimse tervise osas trastilise hüppe - see annaks mulle nii palju vabadust juurde (ja see on üks põhilisi asju olnud, mis mulle ärevust tekitab - elamine ema juures ja temast igapäevaselt sõltumine) ning siis ei peaks enam ajuvaba summasid bolti alla panema Tallinnas ravil olles, sest nii vinge mutt ma VEEL ei ole, et ilma autota hakkama saaks. 🤓


Lõppsõna -> Mul on nii imelised inimesed ümberringi ja üha enam neid juurde tekib. Ma panen käe südamele ja ütlen valju selge häälega:

“Ma armastan elu.”