Kuidas see juhtus?

24.11.2020 - oli ilus novembrikuu hommik. Tegin oma ripsmetöö ära ja suundusin jõusaali. Süda lausa laulis sees, kuna ma polnud enam ammu üksi rahulikult trenni teha saanud.

Ma jõudsin saali. Tegin ennast veidi soojaks ja hakkasin trenniga pihta. Ja loomulikult ma treenin jalgu, kui ma pole ammu ise trenni jõudnud. Mo absoluutne lemmik ju! 🤩

Ei maxinud, aga samas ei teinud ka väga väikese raskusega. Pidin ikka veidi pingutama ka - muidu poleks ju asjal mõtet!


Olin jõudnud vaid kaks harjutust terviklikult ära teha, kui see protsess pihta hakkas. Tundsin, et jalad olid lõdid all - parem rohkem, kui vasak. Kuid kirjutasin selle jalapäeva alla mingi veidra anomaaliana. Kolmas harjutus oli leg kickback masin, millel sain eriti aru, et paremas jalas jõudu pole enam väga. Ja siis hakkas ka parem käsi veidralt surisema ja nõrgaks muutuma. Kirjutasin sellest veel sõbrale, et mul veider olla. Hakkasin teist seeriat tegema, kui parem käsi ei jaksanud enam kinni hoida. Jätsin siis pooleli ja hakkasin maast telefoni haarama. Ja vat see oli õudne hetk. Mu parem käsi enam ei liikunud ja oli täiesti tuim otsas.

Haarasin vasaku käega maast asjad ja läksin kiirel sammul riietusruumi. Palusin sõbral, et ta mulle järgi tuleks. Kotti kokku pannes, ma hakkasin harjumusest mitu korda paremat kätt kasutama, kuid toda nagu polnud enam otsaski. Jalg muutus üha enam ja enam tuimemaks. Hakkasin nutma, tõmbasin kotiluku suuga kinni ja kiirustasin saalist välja.


Fakt, et ma suutsin omal jalal veel liikuda, toimus ilmselt adrenaliinist, aga sellest olen alles hiljem aru saanud.

Autosse istudes ma hakkasin rääkima ja mul ei olnud enam kõnevõimet. Rääkisin nagu väike laps pudikeeles. Selle peale hakkasin hüsteeriliselt nutma.

Mind viidi otsemaid ITK ette, kuid keeldusin haiglasse minemast. Nõudsin enda koju viimist, mida ka siis tehti. (Uskuge mind, kui ma olen mingi seisukoha pähe võtnud, siis nii ka on ja mind on väga raske ümber rääkida, sellepärast ka nõustuti mind koju viima. Eriti, kui jutt käib arstitest, mulle ei meeldi neid külastada. Mitte, et mul arstide vastu miskit oleks, aga saate aru küll...)

Koju jõudes ma suutsin ise veel omal jalal 3ndale korrusele minna. Viskasin jalanõud jalast ja heitsin voodisse pikali. Alles peale kõne isale lubasin ennast haiglasse viia ehk kiirabi järgi kutsuda.

Siinkohal tahaks tänada kogu südamest Sandrit, kes oli nii rahulik ja osav kogu selles olukorras. Ma imetlen seda, kuidas ta suutis mind tol hetkel rahustada ja nii turvaliselt tundma panna. Mul ei ole piisavalt sõnu, et öelda, kuivõrd tänulik ma selle eest olen - igavesti! Aitäh! ♥️


Kiirabi jõudis minuni kuskil 45 minutit peale esimeste sümptomite tekkimist, kuid vaid 10 minutit peale kutse saamist. Kutse prioriteediks sai D, mis määratakse juhul, kui inimese seisund on eluohtlik.


Nende saabumisel olin ma juba väga rahulik. Ma lihtsalt vaatasin, mis ümberringi toimub, võtsin toimuvat sisse ega tundnud enam midagi. Mul mõõdeti vererõhuks 250/140.


Kui kiirabi brigaad mõtles seal, et mismoodi nad mind sealt väikesest kitsast trepikojast alla saavad, siis ma suutsin öelda sõnad “ma ise” ja tõmbasin ennast vasaku käega istukile. Kuid parem kehapool oli selleks ajaks juba totaalselt kasutu, et isegi istukil ei suutnud püsida ja vajusin automaatselt paremale poole ära. Aga no olgem ausad, isegi kui ma oleks istukile suutnud jääda, siis mul poleks seda teha lastud ikka, sest juba selle “ma ise” peale kogu brigaad tegi kiirelt lärmi, et “woow woow, pikali tagasi!”


Teel haiglasse brigaadi teine liige (tsau Liisel-Kariine! ♥️) oli minuga taga kiirabiautos. Ma vist ei unusta mitte kunagi tema pilku - see oli nii sügav, nii hooliv, aga samas nii segaduses. Ma nii tahtsin temaga rääkida ja talle öelda, et kõik saab korda (põhiliselt, et endale seda kinnitada), aga ma ju ei saanud rääkida. Ja see on kõik...tema pilk ja see mõte on viimased, mida mäletan. Edasine on tühjus mu peas, vaid mõned üksikud mälupildid...