Kust see algas?

Minu tervis oli kogu aeg korras olnud. Mitte kunagi polnud ühtegi jama.

See hetk, kui Austraalias (2013) esimest korda elus oma luu suutsin katki kukkuda oli ikka väga suur üllatus, sest kukkumine polnud üldse nii hull. Siis selgus ka esmakordselt, et mul on vererõhk kõrgem, kui võiks olla (ei mäleta, mis see oli).


Mingid vereproovid seal võeti, aga need olid korras. Seega väga ma sellele tähelepanu ei pööranud. Mõtlesin, et vahest ikka on kõrgem ja elasin oma tuulispasa elustiili edasi.


Aa ja akne hakkas minu seljal pead tõstma.


Inglismaal (2016) aga hakkas väga huvitavalt kogu see kammaijaa pihta. Nimelt mul tekkisid jalgele, täiesti lambist, valusad sinikad ja nii pidevalt ja need ei olnud mitte väikesed. Ning enda arust pole nagu ära ka löönud kuskile ennast. Pildilt saate enamvähem idee, kuid seal need on väikesed veel. Oli ka tunduvalt suuremaid latakaid. Tegin siis huvi pärast instasse postituse, et kas keegi oskab kommenteerida ja üks meesterahvas kirjutas mulle, et ta naisel oli ka nii ja uurimise käigus oli selgunud, et leukeemia, ning kahjuks tal peale selle välja tulekut enam palju elada ei jäänudki.

(Vahepeal mainiks ära, et mingid edasised faktid on võetud vanadest sõnumitest, mis ma olen tol ajal vanematele saatnud. Ei, mul ei ole nii hea mälu! 😆)

Lugesime siis ka veidi selle kohta ja leidsime sellise lõigu: “Trombotsüütide puuduse tõttu tekivad nahale kergesti sinised plekid,”.

Hirmutav! Olgu, ma olin 2 aastat rääkinud, et pean Inglismaal perearsti ära tegema, aga lihtsalt pole jõudnud sinnamaani - olin ju alati terve inimene olnud. Seega iial ei oleks arvanud, et sellise asja pärast seda tegema lähen, aga oli aeg!


Arsti vastuvõtul tehti alguses tavaline tervisekontroll - pikkus, kaal, vererõhk jne. Sealne õde pidi kummuli lendama, kui nägi minu vererõhku (ma ei mäleta enam, mis see oli, aga igatahes kõrge too oli). Õde ei lasknud mind isegi enam ära sealt enne, kui ma arstiga kohtunud pole.


Arst, niipea, kui kuulis, et 22 aastane neiu ilmatu kõrge vererõhuga astus just sisse, võttis mind teiste patsientide vahel kiiresti vastu. Põhjus, miks ma sinna läksin (leukeemia), oli justkui unustatud. Ta tegi paar kiiret kontrolli, kuid meeles on mul vaid see, kuidas ta taskulambiga mu silmi kontrollis ja siis lausus: “Sa oled liiga noor ja peenike sellise vererõhu jaoks. Tõenäosus südamevähiks on üpriski suur.”


Ma mäletan seda hetke nagu eilset päeva. Nii õudne. Kuidas sa ütled inimesele, ilma uuringuid tegemata, et sul on ilmselt südamevähk - KUIDAS?! Igatahes, koju jõudes ma lihtsalt nutsin. Ja nutsin. Ja nutsin. Ma olin Inglismaal. Üksi. Pere tuge ei olnud. Ma olin segaduses ja kartsin.


Ja siis hakkas pihta uuringult uuringule käimine. Vanematele olen kirjutanud, et lähen kardioloogi juurde uuringutele, neerud kontrolliti üle ja veel tehti veretestid ja MRI.


Olen isale mingi hetk kirjutanud, et arst ütles, et norm neerude näit 80-90, aga mul 44... Ja südame sein on väga paksuks läinud, sest teeb kolmekordset tööd körge vererõhu pärast.

Selleks ajaks oli ka akne väga tugevaks muutunud. Aru saamata, millest.

Küll aga ma mäletan, et uuringud tulid tagasi ideaalsena, et ei saada aru, mismoodi mul nii kõrge vererõhk on. Üritasin Inglismaalt oma uuringute tulemusi ka saada, aga see mul kahjuks ei õnnestunud, pole nii e-riik nagu Eesti vist.


Seal määrati mulle ka vererõhu ravi. See aga olid kohutav ja tegi mind meeletult uimaseks. Seega peatselt Eestisse naasedes ma läksin oma siinse perearsti juurde selle sama probleemiga. Me proovisime erinevaid tablette, aga mulle ei sobinud miski ja siis ma ütlesingi, et aitab. Palun leiame selle põhjuse ülesse. Ma ei võta enam ühtegi tabletti.


Saadetigi mind ITKsse 24h uriiniproovi andma, mis aga haigla poolt järgmine hommik ära kaotati ja laborisse ei jõudnudki.

Tollal ma käisin uuesti koolis ja tööl ja lihtsalt ei leidnud aega sellega tegelemiseks ning enesetunne oli ju väga hea! Seega seal see uurimine tookord katki jäigi.