Esiteks, kuna ma pole jälle nii ammu kirjutanud, siis loodan, et teil kõigil läheb mega hästi, sest minul küll läheb! Taastus liigub endiselt ülesmäge peale mo breakdowni ning ka koolimaastikul olen leidnud rahu ja aru saanud, mis see minu suund siis ikkagi on. Muideks kuus aastat tagasi, kui tarkvaraarendust õppisin, oli arusaam sama. Miks ma siis ikkagi selle tollal katki jätsin ja spordimaailma ära liikusin? Vat see jääb kohati müsteeriumiks, kuid mul siiski mingi arvamus sellega seoses on. Nimelt elu teadis, et mul on vaja inimkeha mõista sügavamal tasandil ning et koodi kirjutamine mind insuldist taastumisel ei aita. Ehk elu ütles: “Oota selle koodi kirjutamisega - sul on kohevarsti vaja inimkeha mõista, mine õpi hoopis seda praegu - kood ootab!” Ja kood ootaski! Võin julgelt öelda, et ilmselt kui ma treeneriks õppima läinud ei oleks, siis ma ei oleks ligilähedalgi oma taastumisele, kus ma täna olen.
Aga asja juurde. Kirjutasin selle postituse valmis juba kuskil kuu aega tagasi. Kes mind aga lähemalt tunnevad, teavad, et ma kunagi ei postita kirjutist kohe vaid see hakkab omas mahlas marineeruma. Ehk ma iga mingi aja tagant loen ja muudan seda kuni see on valmis rohkemate silmapaaride ette tulema.
Seekord aga juhtus nii, et niipea kui sain need sõnad endast välja ‘oksendatud’ hakkas kõik muutuma. Justkui ma eelnevalt hoidsin seda endas kinni, ei tunnistanud olukorda ning ei lasknud muutustel juhtuma hakata. Seega siit õppetund ja meeldetuletus kõigile…
Kui sind miskit häirib, vaata sellele otsa, kirjuta kõik oma mõtted paberile ja näe, kuidas eluke imesid tegema hakkab.
Kuigi see pole hetkeks enam aktuaalne, siis ma mõtlesin, et ma postitan selle niikuinii, sest äkki kunagi peaks see uuesti juhtuma hakkama või ehk mõni inimene saab samastuda või õppida sellest, et kuidas mitte käituda. Seega, mis mo südant siis rusus?
Mingi aeg tagasi mu endine klassivend küsis mult, et kas mul on koblakas ees ka, et minult kogu aeg insuldi kohta uuritakse ja ma sellest non-stop rääkima pean ning mu vastus oli, et ei ole. Et ma olen harjunud sellega ja et saan aru, et inimesed on uudishimulikud ja et ilmselt ise oleks ka. Ise arugi saamata, et miskit siiski häirib. Kuni alles nüüd mõned kuud tagasi, kui ma hakkasin suhtlema ühe inimesega onlines, kes ei teadnud minust mitte miskit! Ta ei tundnud mind enne insulti ning tema jaoks ma olin säravvalge leht. Ma sain taaga arutleda erinevatel teemadel ja pikalt. See oli… REFRESHING! Ja siis ma saingi aru, et wow, ma olen terve see aeg vaid ühel teemal inimestega suhelnud ning et there’s much more in life to talk about, kui mo insult. Ja SEE - avas minu silmad.
Ma olen terve see poolteist aastat ja juba pealegi inimestega rääkinud põhimõtteliselt ainult insuldist. Aga miks? Ma ju ei ole insult. Mis see tähendab? Seda, et ma olen nii palju enamat, kui insuldi läbi elanud inimene. Nii palju enamat, kui insuldist taastuv inimene. Mis ma ikkagi mõtlen selle all? Seda, et minuga võib muust ka rääkida. Seda, et mulle meeldib elu üle arutleda. Ma tean väga hästi, et insuldist ei tehta juttu minuga halva pärast vaid just et inimesed huvituvad või lihtsalt on viisakad, kuid palun pange ennast hetkeks minu olukorda. Kujuta ette, et iga uus inimene, kellega sa kohtud või juba tuttav, hakkab sult uurima insuldi kohta ja nii juba üle pooleteise aasta - see on tõepoolest väsitav ja muserdav. Ära saa minust valesti aru - sellest rääkimine on okei, aga palun liigume sellelt teemalt edasi ka. Sellega ei pea meie vestlused piirduma. Kas oled kuulnud sellest…? Mis sa arvad sellest - arutleme! Kuidas telefonid töötavad? Mis saaks, kui musta augu imemisvõime muutuks nii tugevaks, et meid sinna imetaks? Mida iganes! 😁
Ja see ei käi vaid minu ja insuldi kohta vaid ka muude olukordade kohta. Isegi rasedate (nii vähemalt tuli välja sõbrannaga rääkides, sest 9 kuud räägitakse rasedaga peamiselt vaid rasedusest)!
Jah, see on viisakus ja meid on õpetatud viisakateks! Mis on väga hea! Ja meile meeldib small talk, aga kui te edaspidi end sellisest olukorrast avastama peaksite, siis mõelge enne kümme korda, kui sinna teemasse laskute. Ning kui tunnete, et teid päriselt ei huvita see, siis ärge küsige üldse - ausalt, see on jummmala fine! Aga kui laskute (meil tõepoolest pole midagi selle rääkimise vastu, nagu ma ka enda klassivennale ütlesin), siis palun liigume sellelt teemalt ka edasi. Kui jutulõng liigub ainult selle ühe asja ümber, siis jääbki mulje nagu minuga ei ole mitte millestki muust rääkida ja see teeb kurvaks. Ning enne kui te ütlete, et aga alusta ise siis teemat. Ausalt, I’ve tried. 🤓
Aitäh! Olge tublid edasi! Mina olen ka! :)