Positiivne mõtlemine

Olles oma terapeudiga mitu päeva 7 tundi järjest koos, siis me jõuame väga palju teemasid läbi võetud ja arutletud.


Ükskord rääkisime rasketest hetkedest ja läbielamistest.


Rääkisin siis talle loo, millest ma väga paljudele rääkinud polegi veel. Oli detsembrikuu, väga insuldi alguses, mind oli Tallinnast intensiivist äsja viidud Haapsallu taastusravisse, parem kehapool ei töötanud veel üldse ja mul oli vaja öösel vetsu minna.


Toimetasin ennast voodist ratastooli ja vetsus ma olingi. Midagi läks aga nihu ratastoolist voodisse tagasi minnes ja ma kukkusin ega saanud enam püsti. Proovisin, mis ma proovisin, aga asjatult.


Ma puhkesin nutma. Emergency nöörini ma ei ulatunud, et õed appi kutsuda ja karjuda ei tahtnud. Nii ma nutsin seal. Oma 5 minutit kindlasti. Täiesti kõveras. Hääletult.

Siis käis peas mingi plöks ja sisemine hääl hakkas kisama: “Karmel, TÕUSE PÜSTI! Sa suudad seda!!!! Sa ei ole nõrk!! NÜÜD!!”


Läbi ennast haletsevate pisarate ja viha selle olukorra vastu, ma hakkasin end uuesti püsti ajama. Pika pusimise peale ma sain hakkama.

Voodisse visates ma hakkasin läbi pisarate naerma ja mõtted olid midagi taolist: “Davai, pane mind veel proovile! Ma saan kõigega hakkama! 😎 Fakk, mis moost saab nii. 🥺 Ei eii, Karmel, sa oled tugev ja saad terveks! 💪🏽”


Ja sellepeale küsis mo terapeut mult “Kas sa oled kogu aeg nii tugev olnud?”


Ma arvan, et olen. Ma olen rasketes aegades alati ise toime tulnud ja väga iseseisev olnud juba pönnist saadik. Ema isegi üks vahe vingus mu peale, et ma kunagi ei kurda talle midagi. Pea et alati, kui helistajana mind nägi, siis ta juba teadis, et midagi on mega hästi läinud, sest muidu ma ei helistaks.


Miks ma sellest räägin? Sest mo terapeut küsis mult arvamust, et kuidas aidata teismelist tüdrukut, kes on väga negatiivne.


Väga raske on noortele selgeks teha, et kõikidel on raskeid aegu, et see, mida nad tihtipeale instagramis näevad, on feik või kellegi elu vaid üks sadadest tuhandedest hetkedest ja need edukad sportlased ei ole sündinud sellistena vaid nende heade tulemuste taga on rets töö ja vaev, higi ja pisarad jne.


Inimesed näevad teiste puhul vaid jäämäe tippu, aga see, mis veepiirist allapoole jääb on palju palju sügavam ja laiem.


Sama ka hetkel minu puhul. Ma näen välja kõikidele, kui tohutult positiivne ja tugev inimene. Jah, enamiku aja ma hoiangi nina kõrgel ja liigun kindlal sammul edasi 100% taastuse poole. Kuid tuleb ka ette hetki ja vahest pole see vaid hetk, vaid mitu päeva, kus ma lähen katki ja usk kaob kuskile udu sisse ära ja positiivsest olemisest pole halli haisugi.


Ühesönaga. Mul on tihti peas iseendaga kahekõne. Küll ma haletsen ennast ja siis hypein ennast jälle ülesse. Ja miskipärast see “Karmel, sa oled tugev. Sa suudad seda. Sa saad hakkama. Kõik saab korda.” võidab! Ja sellised olukorrad nagu ma enne seletasin, ongi need, mis muudavad meid, inimesi, sisemiselt tugevamaks - meie endi läbielamised.


Minu silmis (ma tean, see on raske, keegi pole öelnud, et see on kerge) tulebki kuidagi neile noortele ja vahest ka vanematele, selgeks teha, et mitte kellegi elu ei ole parem, kui sinu oma. Sa ei tea, mida nad läbi elavad, sa näed vaid nende jäämäe tippu, mäletad? Tooks näiteks hiljuti nähtud Cardi B intervjuu, kus talt küsiti, kas ta on nüüd rikkana õnnelikum, kui siis, kui seda raha nii palju ei olnud ja guess what materiaalselt ta ütles, et on õnnelik, et saab perele toeks olla jne, aga materiaalsus ei loe! Ka rikkana on elu ‘raske’! Loeb sinu sisemine rõõm. Ja kui sa enda elu pidevalt kellegi teise omaga võrdled, siis sul ei saa kunagi sisemist rõõmu olema. Mitte kellegi elu raskused ei ole olulisemad, kui sinu elu raskused. Sest sina pead tegelema enda elu raskustega endamoodi ja just täpselt sellel ajahetkel.


Minu sõbranna rääkis mulle, et ta elu probleemid tundusid nii tühised sel hetkel, kui kuulis minu insuldist. Mis tegelikult pole nii. Ka mul on olnud elus armuvalu hetki ja guess what?! Ma olin täpselt samasuguses olukorras, kus tema nüüd oli! Sest see oli MINU elu HETKE probleem.


Mul kohati meeldib see väljend, et elu on halbadest valikutest parima tegemine. Vahest nii ongi. Lihtsalt sa pead ise püsima positiivne ja uskuma iseenda toimetulekusse neil hetkil.


Ühesõnaga, KÕIKIDEL inimestel on raskemaid/paremaid aegu. Nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Me KÕIK oleme perfektselt imperfektsed ja mitte kedagi ei saa omavahel võrrelda.


Miks ei nähta kuigi palju raskeid hetki inimeste sotsmeedia kontodel?


Esiteks sellepärast, et inimesed ei taha näida nõrgana (mis on jällegi vale arusaam, sest enda emotsioonide väljendamine ei tee meid nõrgaks, aga sellest võid sa rohkem lugeda minu eelmisest postitusest.) KÜLL AGA, need on hetked, kus iga inimene peab tegelema ISEENDAGA ja ei jõuta mõelda sotsmeedia peale! Kui me mingit emotsiooni ignoreerime ja maha surume, siis see probleem jääb meie sisse ja tõenäoliselt ei leiagi enam tegelemist ja hakkab meid seespoolt sööma.


Jälle. Emotsionaalne olla on VÄGA okei, KA MEESTEL, aga see on sinu enda valik, kas sa jääd sinna maha nutma ja ennast haletsema või peale nutmist end uuesti püsti ajad ja endale tõestad, mis puust sa tehtud oled! 😎

Ela endale, mitte teistele! Usu endasse! ♥️


Panen paar raamatu soovitust ka, kui sa vajad meeldetuletust, kui oluline on positiivne mõtlemine ja eneseusk:

📖 Lynne McTaggart – Tahteeksperiment

📖 Vadim Zeland – Transurfing - reaalsuse juhtimine I-V aste


PS! Väga vabandan, kui tekst on segane, mul oli peas nnniii palju mõtteid ja ei osanud enam paremini neid kirja panna.