Privileeg

Las ma seletan enda eilset postitust veidi lahti teile.


Ma ärkasin imehea tujuga teades, et see on see päev, kui neuroortoosid kätte saan. Ma nii ootasin neid ja olin nii põnevil.

Oli päiksepaisteline ilm ja ma vedasin ennast õue. Ootusärevus oli suur ja spasm sellepärast võimendus. Spasm on põhimõtteliselt lihastoonus. Ehk pinge puhkavas lihases ja see saab võimendust kasvõi minu üli väikeselt emotsioonilt. Õnneks mul pole see nii hull, et ma üldiselt haiget ei saa (vahest tuleb ette), kuid on inimesi, kellel spasm on pidevalt nii tugev, et lausa ajab nutma.


Anyway, sain need neuroortoosid kätte. Elevus oli suur ja ma olin nii rõõmus. Mõtlesin, et davai, nüüd in no time, ma saan ennast liikuma. Tulin oma palatisse neid katsetama. Katsetasin ja proovisin üha veel ja veel ja veel. Seda tehes hakkas tuju üha kurvemaks ja halvemaks muutuma.


Esiteks see jalaortoos. Kuna väiksem jalaortoos mulle ei sobinud, sest sellel polnud funktsioone, mida minu jalal vaja oleks. Ehk mo jalg on halvemad seisus, kui me lootsime. Siis pidin võtma suurema jalaortoosi ja see on nii suur, et dresside allagi mahub vaevu ära - nägemist teksad ja retuusid jne. Käsi aga oli nii spastiline, et mingit sirutust ta küll ei teinud.


Vaadake siis ise videolt, mis juhtus.

Peas hakkasid üha enam ja enam tekkima küsimused, et miks see minuga juhtus, millega ma insuldi ära teenisin ja kas see ongi nüüd minu elu.

Viskasin need uued ja uhked neuroortoosid nurka ja lihtsalt nutsin. In fact, ma polnud enam niiii ammu nutnud, sest pole põhjust olnud ja ma olengi see positiivne tüdruk olnud, keda te näinud olete. Aga aja peale ikka mingid väikesed emotsioonid kogunevad peas, millest me isegi aru ei saa.

Seega nuttu oli uskumatult palju. Iga väiksemgi asi,

millele ma mõtlesin, ajas mind nutma.


Suutsin veidi maha rahuneda ja avasin instagrami. Vaatasin palju erinevaid storysid ja kuna ma jälgin väga palju spordiinimesi, siis nägin inimesi olemas aktiivsed. See tegi mind kurvaks ja ajas lausa vihale, et ma ise ei ole suuteline ühte või teist tegema. Huvitav oli aga see, et see kadedus ja viha, mis minus tekkis, pani mind veel rohkem tahtma paraneda ja terveks saada (ma ei teadnud, et see enam rohkem võimalik on, kui ma seni seda tahtnud olin, aga näed on!).


Ja siis hakkasingi mõtlema, kui paljud inimesed tegelikult ei kasuta seda privileegi, mis neil antud on, et liikuda ja olla aktiivne. Mõeldakse, et ah ei viitsi või et ei jõua, aga kui jäetaks üks sari vaatamata, siis ikka jõuaks küll.


Kui õudne on see, et inimesed ei saa aru, kui õnnega üle kallatud nad on, sest nende kõik 4 jäset liiguvad ideaalselt ja on muidu terved!


Õhtul tegin sõbrannaga videokõne, mis ajaks ma olin maha rahunenud. Kuid niipea, kui sõbranna mo nägu nägi küsis ta, et mis viga ja ma hakkasin automaatselt jälle nutma. Äge on see, et ta on samal arvamusel, mis mina ja negatiivsed emotsioonid tuleb kehast välja lasta. Ma küll ütlesin, et mai taha enam nutta, aga tema aina õhutas mind, et nuta nuta - ära peida oma nägu, tule nuta kaamera ees! 😁 Ja nii ma naersin ja nutsin seal, aru saamata, mida ma nüüd tundma peaks.

Siinkohal tahakski teile ka meelde tuletada, et nutmine on väga hea. Nutmine on kui nõrkus väljumas kehast. Ja see nõrkus on need negatiivsed emotsioonid, mida sa pole endast väljutanud, mis hakkavad sind alla tirima!


Ma tean, ma olin ise ka selline, kes keeldus oma emotsioone näitamast. See ongi raske. Mismõttes teised näevad, et ma olen nõrk? Kuid tänaseks olen mõistnud, et hoopis hirm oma emotsioone näidata, on nõrkus. Me oleme inimesed. Emotsioonid on osa meist. Kuid see, mis emotsioone sa endas kogud, on sinu enda teha. Ja let me tell you that, negatiivseid emotsioone sa koguda ei taha.


Peale tunni ajast videokõne, kus me olime palju maailma asju läbi arutanud, ma tundsin ennast jälle nii hästi. Me saame temaga pikemaid videokõnesid teha nii harva, kuna elutempod on nii teised, kuid kui me seda teeme, siis nagu poleks päevagi vahele jäänud ja teemad, mida arutame, on nii seinast seina.

Ma loodan, et teil kõigil on vähemalt üks selline sõber. ♥️


Peale kogu seda emotsioonide puhangut ma sain MEELETULT hästi magada ning täna hommikul ärkasin taas hea tujuga. Esimese asjana võtsin neuroortoosid välja ja hakkasin jälle katsetama. Needki töötavad koostöös kehaga täna palju paremini.


Ühesönaga. Long story short. Meil kõigil on halvemaid ja paremaid päevi. See on okei. Ja ära hoia negatiivseid emotsioone endas.