Kas sa oled kunagi mõelnud mis on mental breakdown (vaimne kokkuvarisemine)? Kas sa oled kunagi suutnud ajal, mil sa koged seda, astuda sammu eemale ja kõrvaltvaatajana mõista, mis päriselt sinu sees ja sinu ümber toimub?
Ma just eelmine nädal kogesin seda ja jõudsin oma peas arusaamisele, et mis see mental breakdown siis ikkagi on, millest kõik räägivad, et kogevad ja kuidas me saame ise ennast aidata, et sellest välja tulla ja võibolla, et isegi mitte sattuda.
Eelmine nädal neljapäeval sai instagrammi lisatud pilt, millega käis kaasas hetkel väga aktuaalne ja kuum lööklause: “Tell me you’re………….., without telling me you’re…………..” ehk siis minu olukorras oli see tell me you’re having a mental breakdown without telling me you’re having a mental breakdown.
Selle pildiga lubasin ka veidi hiljem seletada olukorda teile, sest üks osa sellest vaimsest kokkuvarisemisest oligi see, et ma olen väga palju kuulnud, kui tugev, võimas, imetlusväärne, järjekindel, positiivne, rõõmsameelne jne ma olen. Aga see on vaid sellepärast, et ma ei lisa oma raskeid hetki sotsiaalmeediasse. Miks? Sest need on hetked, mil ma pean iseendaga ise tegelema, mitte maailmale kurtma oma rasket elu ja seda tehes õngitsema kaastunnet. Miks ma siis ikkagi eelmine nädal otsustasin seda teha? (Ja ausalt sain kinnitust kaastunde õngitsemisele selle storyga, sest tagasiside, mis sain, oli meeletult armas ja seda oli palju, aga mind isiklikult pani see cringeima, kuidas sotsmeedia töötab.) Just viimasel ajal olen ma veel eriti kuulnud küsimust along the lines “kuidas sa alati nii positiivne oled?” ja ma tundsin, et pean korra elu keerdkäike näitama, et kõik aru saaksid, et ei ole see elu mul nii lust ja lillepidu miskit, kui võibolla välja näitan. Olen täpselt samasugune inimene nagu iga teine ja elan oma emotsioone läbi täpselt samamoodi, aga töötan selle kallal, et targemini neid läbi elada (mida saad ka sina teha)!
Minu ‘mental breakdown’ tipphetk oli eelmine nädal kolmapäeval. Hommikul ärgates tundsin, et täna pole trennipäev. Siis veel arvasin, et ma olen lihtsalt väsinud ja pean kuulama oma keha, ses t vahest lihtsalt nii ongi. Kuid kui ma siis tegevusteraapias ei suutnud ülesandega hakkama saada ja sellepeale puhkesin halastamatult nutma (lausa nii hullusti, et terapeut küsis mult pärast, kas ta ikka näeb
mind veel), siis sain aru, et no no, tegemist on millegi keerulisemaga. Peale tegevusteraapiat füsioteraapiasse sõites nutsin veel halastamatult terve tee autoroolis. Ja siis mõtlesin kohe ka teile videoga näidata reaalset elu, aga nagu näete - ma ei olnud selleks absoluutselt suuteline, seega pidin ennast koguma ja alles nüüd suudan seda teiega jagada ja isegi täiuslikumalt läbi blogipostituse lisades ka asjalikku teksti vahele, mitte vaid hala.
See, et mo käsi veel ei tööta ei ole kohe kindlasti ainus põhjus, miks ma nutma puhkesin. Üks asi viib teiseni, teine mõjutab kolmandat ja kolmas omakorda süvendab neljandat. Ehk siis, üks negatiivse energia pendel mõjutab teist ja kolmandat ja neljandat jne kuni me kõiges näeme vaid negatiivset ja me ei suuda enda emotsioone enam kontrollida, keha nõuab seda negatiivse emotsiooni kemikaali aina juurde ja lõpuks lähmegi katki. Makes sense, right?
Mis mind viisid kokku varisemiseni?
Esiteks see, et mul on hetkel platoo (paigalseis). Pole muserdavamat asja, kui päevast päeva vaeva nägemine, kuid tulemusi ei kuskil. Eriti taastusravi puhul. Kuigi mäletan ka tava treeningu puhul võttis see hetk alati küüsi närima, isegi treenerina. Ma tean, et platoo tuleb, isegi võibolla muutud veidi kehvemaks veelgi, kuid siis tuleb jälle mega hüpe, kuid sellegi poolest tekitab see tülpimust ning kui juba negatiivsed pendlid möllavad, siis ei suuda kohe mitte positiivsest küljest asju näha.
Teiseks auto. Ehk ostsin auto. Olin super õnnelik, et FINALLY saan rohkem vabadust oma ellu. Selgus, et ma peaks sinna liiga palju raha alla veel panema lähiajal, et see sõitvana püsiks. Seega pidin auto tagastama. Vabadus läinud taas. Vaid nädalaga. Emotsionaalne crash. Totaalne. (Ma küll lakun oma haavu veel, aga mul võib auto pakkumisi teha sellegi poolest, I so need it!)
Kolmandaks kool. Nagu te juba teate, ma hakkasin suure hurraaga koolis käima. Kuid ma ei saa teatud asju kaasa teha. Ja kui isegi väga pushides saan, siis see tekitab muserdust, sest ma tean ju, kui hästi ma need asjad ära teeks, kui mo parem käsi töötaks. Kui ma siis näen teiste tehtud töid, mida ei anna mitte kuidagi võrrelda sellega, mis ma kokku mäkerdanud olen, siis tunnen, et ma ei kuulu sinna. Nagu viies ratas vankri all. Ma tean. Te tulete nüüd ja ütlete, et aga vähemalt sa proovid ja näed vaeva ja ei anna alla. Ma tean, et proovin, aga see ei aita muuta mul seda, kuidas ma ennast tunnen, nagu algaja professionaalide seas, sest tean, et ma oleks nendega samal tasemel, kui mul oleks töötav parem käsi. Niiet olen olukorras, kus ma lausa mõtlen, kas jätan kooli siiski katki, sest see niigi võtab palju aega ja tähelepanu taastusravilt ära ja tekitab vaid ebavajalikku stressi või punnin edasi… Mai tea veel, eks näis.
Neljandaks rahakott. Mulle meeldib ise toimetada ja hakkama saada, kuid olude sunnil ma ei saa seda hetkel teha, sest taastusravi on oluline ja kui ma läheks tööle kuskile, kus ma vastu tahtmist käiks, siis taastusravile oleks eos kriips peale tömmatud - nii ajaliselt kui ka vaimse tervise poolest. Ehk siis, minu isa, nädalast nädalasse, kuust kuusse, näeb retsi vaeva, et ta saaks mind taastusravile saata, mille eest ma olen nii paganama tänulik, kuid samaaegselt on nii valus kuulata, kuidas ta kõik oma tegemised ja soovid jätab tahaplaanile, müüb omi asju, sest ta suurim soov on, et mina saaks terveks ja oma elu tagasi.
Ja no siis keha… jah, keha tööle saamine on minu number 1 eesmärk ning ma ei taha, et miski sellel teel ees seisaks või seda pärsiks, kuid paratamatult tekitavad teatud asjad, nagu näiteks need eelpool mainitud, negatiivseid emotsioone (paljud ei anna endale aru, mis on negatiivsed emotsioonid, seega toon siin välja mõned üksikud: viha, vaenulikkus, agressioon, konkurents, frustratsioon, hirm, ärevus, armukadedus, ebakindlus, süütunne, häbi, kurbus, depressioon, lootusetus, jõuetus jne ning neid kõiki tekitab stressi hormoon).
Kui ma siis too kolmapäev füsiosse jõudsin ja mainisin terapeudile, et ma olen fragile, seletades olukorda, tema suutis selles näha vaid positiivset. Nimelt kui need tegevused ei frustreeriks mind, siis see näitaks, et ma passin mugavustsoonis, aga mitte ükski muutus - ei füüsiline, mentaalne, materiaalne vms - ei toimu mugavustsoonis. Muutuste nägemiseks me peame tegema asju, mis ei ole meile tuttavad, mis ei ole meie normaalsus. See pani mind positiivsemasse tujju, sest hakkasin mõtlema, et davai, muidugi, ma panen ennast iga päev sellisesse olukorda, seega ma liigun edasi, isegi kui kohe ei näe!
Peale seda sain kokku sõbrannaga, kes tõstis mo tuju väga ja siis juba õhtul lennujaamas meeldiv üllatus mitme sõbra näol. Päeva teine pool möödus on a good note. Järgmisel hommikul ajasin ennast trenni ja tulin väga hea mindsetiga koju, et hakata koolitöid tegema, kuid see tõmbas mind taas auku (eelnevalt juba mainituga). Jälle nutsin ja olin masenduses ja meelde tuli kõik, mis ma lugenud ja õppinud olen positiivsuse kohta. Nii ma siis läbi pisarate proovisin oma mõttetööd muutma hakata, aga kuigi hästi see välja ei kukkunud. Läksin poodi sketchbooki järgi (lahendus, sest ma ei saa tavalise paberi peale joonstada, sest parem käsi ei suuda paberit kinni hoida), aga mul taga mõtteis oli endiselt negatiivsus, seega ostsin poest kogu selle jama ka (see on see neljapäeva õhtune insta story siis kurikuulsa tekstiga).
Las ma mainin kohe ära, et 95% sellest, kes me oleme, on alateadvus. See tähendab, et vaid 5% meie ajust töötab meile teadlikult. Me võime möelda teab mis positiivselt, kuid see 5% tunneb end nagu ujudes vastuvoolu sellele 95% ajule. Seega keha ja meel töötavad üksteisele vastu. Kuid niiviisi me ei jõua kuigi kaugele. Niisiis, kuna mo positiivsus oli vaid 5%, siis peale jäi 95%.
Koju jõudes aga üldse polnud tuju koolitöid teha, seega lubasin endale ühe õhtu kerra tömmatult netflixi ja junk foodi ja oma koera seltsis. Järgmisel hommikul ma süüdistasin küll oma koera armsust selles, et ma trenni ei jõudnud, kuid tõsiasi oli see, et ma ei tahtnud sinna absoluutselt minna jälle. Seega ei läinudki - olin jälle omas mullis, nunnutasin oma titabeebit ja mängisin temaga (see on ka minu üks meditatsiooni vormidest), siis läksin oma kallile sugulasele lauluvõistlusele kaasa elama. Seal nägin oma vanu õpetajaid, kellega sai paar sõna juttu aetud ja süda hakkaski vaikselt paisuma jälle. Teadmine, et sain toeks olla oma kallile tegi tuju veel paremaks. Ning maja ette jõudes märkasin oma lapsepõlve sõbrannat, kes pani i-le täpi ka peale veel. Koju jõudes hakkasid juba iseeneslikult paremad lahendused ajus pinnale kerkima ja saingi ühe koolitöö tehtud, mida olin pikalt vältinud. Küll väikeste modifikatsioonidega, et ma ei langeks jälle nõiaringi, aga I did my best. Ning siis juba nädalavahetus sugulaste seltsis - and I’m totally back.
Ühesönaga. Kas sa panid tähele, mis ma tegin? Ma võtsin aja endale. Ma ei sundinud ennast tagant midagi tegema, tegin vaid asju, mis mulle rahuldust ja hingerahu pakkusid ja seeläbi vaigistasin oma negatiivsed mõtted üpriski kiirelt. Mis on minu õppetund? Järgmine kord, kui tunnen ennast pulbitsemas, võtan automaatselt hetkeks aja maha ja leian jälle seesmise rahu ülesse.
Mis on mental breakdown? Ma vaatasin korra tagasi ja analüüsisin ennast ja jõudsin sellise lahenduseni. Minu silmis on see meie endi vanad negatiivsed kogemused ja hirmud, mis tõstavad pead niipea, kui me natukenegi midagi sarnast kogeme. Kasvõi lõhn võib meile midagi negatiivset meenutada. Me ei pruugi isegi aru saada, et miski, mida me hetkel kogeme, on kasvõi vaid 0.000000421% sarnane sellele, mida me kunagi kogenud oleme, aga me kisume alateadvuslikult selle mineviku kogemuse 100% aktuaalseks ja voila - rohkem polegi tarvis. Kuna negatiivne emotsioon on nii tugev, siis see pendel, mis hoo millestki taha saab, hakkab kokku põrkama ka teiste pendlitega, mis omakorda seda tegema hakkavad. Seega me oleme lõpuks kokkuvarisemise ääre peal, kuna meil ei ole võimalik enam miskit ise kontrollida.
Inimesed elavad minevikus - me kujutame ette, mis saama hakkab, võttes arvesse minevikus kogetut. Selle asemel, et kasutada aeglast mõtlemist ja veidi genereerida ning vaadata olukorra suuremat pilti - leida objektiivseid lahendusi, me kasutame kiiret mõtlemist, mis tahab kähku eluga edasi liikuda ning mis ei ole tihtipeale kuigi usaldusväärne. Seega...
Mida rohkem me jälgime omaenda mõtteid, seda kiiremini me saame
vaigistada need negatiivsete emotsioonide pendlid.
Mina isiklikult olen viimasel ajal väga tihti tähele panema hakanud oma mõtteid ja rektsioone. Ma küll ei ole veel jõudnud totaalselt sinna, et ma enne millelegi reageerimist ütlen endale enda sees STOP! ja siis reageerin teisi. Küll aga ma saan aru, et ma oleks võinud asjale teisiti reageerida right after. Viimasel ajal lausa reageerimise ajal juba. Seega ma liigun õiges suunas. Lootes, et varsti olen the best version of myself.
Aa ja muide! Kuidas need negatiivsed pendlid seisma saada? Ma ei taha seda jälle öelda, aga meditatsioon. Me peame viima oma keha ja mõtted täielikku vaikusesse - käimasolevasse hetkesse. Ja meditatsioon ei tähenda tingimata sõna otseses mõttes mediteerimist (kuigi see on faking mõnus ja soovitan!) vaid see võib ka tähendada looduses olemist, musitseerimist, misiganes tekitab sinus rahu seisaku, kus sa ei mõtle absoluutselt millelegi vaid lihtsalt oled.
Olen hakanud saama ka küsimust, et kui tihti peaks mediteerima? Sellele vastan nii (kuulsin kuskilt ja minu meelest nii super ütlus), et iga inimene peaks leidma iga päev tund aega iseendale - iseendale tema mõtete ja tunnetega - ning kui ta ei leia päevas ühte tundi iseendale, siis ta peaks päevas 2 tundi selleks leidma. What? Miks?! Sest see tähendab, et sa oled endast nii kaugeks jäänud, et sa oled ilmselt palju suuremas ebastabiilsuses iseendaga ja sul on palju rohkem aega vaja selleks, et jõuda sellesse rahu, vaikuse ja õndsuse hetke.
Seega nagu näete. Ma ei ole alati naerusuine ja rõõmsameelne. Küll aga ma näen MEELETULT selle nimel vaeva, et jõuda sinna. Ma loen sel teemal palju oma silmaringi laiendanud ja ma olen viimase pooleteise aastaga nii palju arenenud!
Siia alla tooks veel kiiruga välja 3 huvitavat uuringut, mis on tõestanud, et mõttetööl on tõepoolest meeletu jõud:
Üks noor kutt, kellel oli depressioon võttis osa ühest uue depressiooniravimi kliinilustest katsetest. Ta oli enne seda olnud anti-depressantide peal 4 aastat, kuid pidi lõpetama nende tarbimise, sest need hakkasid teda muutma loiuks ja tuimaks. Peale ühte kuud kliinilises katses osalemist otsustas ta helistada oma eksile, mis ei lõppenud kuigi hästi ja ta neelas kõik uue depressiooniravimi purgis alles olevad tabletid alla (neid oli 29). Koheselt aga kahetses oma tegu ja jooksis treppikotta. Jõudis hüüda appi, peale mida ta kokku kukkus. Õnneks üks naaber kuulis teda ja ta toimetati haiglasse, kus mõõdeti tema vererõhuks 80/40 ja pulss näitas 140. Arstid tegid tal igasugused testid, aga kõik tulid tagasi korras. Seega kutsuti üks teadlane, kes seda kliinilist katsetust läbi viis, kohale ja selgus, et. see kutt olla platseebo grupis. Seega tabletid, mida ta neelas, ei sisaldanud drug’e. Peale selle uudise saamist vaid paari minutiga kuti vererõhk ja pulss stabiliseerusid.
1996 aastal tehti 10 sõjaväelase peal katse, kes kõik kannatasid põlve artroosi all. Dr Moseley uuringus tuli kümnest mehest kahele anda standardne artroskoopiline operatsioon, mida nimetatakse debridementiks (kus kirurg kraabib põlveliigesest kõhre kiude); neist kolm said protseduuri, mida nimetatakse loputuseks (vesi süstitakse kõrgsurvel läbi põlveliigese ja loputatakse lagunenud artriidi materjal); ja viis neist said näiliku operatsiooni, kus dr Moseley lõikas skalpelliga osavalt läbi nende naha ja seejärel õmbles uuesti kokku ilma ühtegi meditsiinilist protseduuri tegemata. Kõik muu operatsioonide juures kulges kõikidel täpselt samamoodi. Pärast oppe kõik kümme meest ütlesid, et neil on liikuvus parem ja valu vähem. Isegi mehed, kellel vaid nahka natuke lõigati ja ömmeldi, et jääks mulje nagu operatsioon on tehtud. Isegi kuus aastat hiljem nad veel väitsid, et nad endiselt suudavad teha asju, mida enne operatsiooni ei suutnud.
Teise maailmasõja ajal kasutati palju morfiini, et opereerida raskelt vigastatud sõdureid. Kahjuks sõja lõpupoole polnud enam morfiini kuigi palju alles. Tolleaegne doktor Henry Beecher oli mures, et ilma valuvaigistita teatud mehed operatsiooni üle ei elaks. Ilma mõtlemata, üks õde siis aga täitis süstla soolalahusega ja süstis selle sõdalasele vereringesse just nagu morfiinigagi. Automaatselt mees rahunes maha. Beecher seepeale lõikas mehe nahka, tegi vajalikud ‘parandused’ ja õmbles kokku tagasi - kõike seda ilma anesteesiata. Sõdalane tundis natuke valu, aga ei läinud shokiseisundisse ja jäi elama. Ja seda lüket jäädigi kasutama.