Juba peaaegu aasta tagasi tahtsin ma teha sedalaadi postitust, kuid kogu aeg mõtlesin, et see on another basic white girl postitus, kes kurdab oma rasket elu sotsiaalmeedias. Isegi ühe sõbraga tuli jutuks ükskord see. Nimelt arutlesime, et sotsmeedia on retsilt ilustatud (fake it til’ you make it, right?), kuid julgesin öelda, et viimasel ajal on hakanud üha enam inimesi seal rääkima päris elust. Inimesed postitavad endast pilte ilma photoshopi ja filtriteta ning nutmas, eksponeerimas oma venitusarme ja üleliigset nahka jne. Mille peale tema ütles, et on tähele panema hakanud, kuidas JÄRSKU kõik räägivad oma rasketest eludest ja depressioonist ja millest kõigest veel.
Ma sellepeale hakkasin tähelepanelikumalt jälgima ning tõepoolest… Pea iga fancy pancy influencer lehelt leiab mingi dramaatilise loo. Isegi minu lähedasemalt tuttav inimene tegi postituse, kus ta rääkis oma raskest lapsepõlvest - kindlalt üle paisutatud, aga pole minu asi öelda, mis on tema jaoks hull, sest äkki tema silmis see oligi nii keeruline… Kuid liialdamisel pole ka ju mõtet? Ehk minu silmis sotsmeedias paljut võimendatakse üle. Sellepeale omakorda hakkasin mõtlema, et huvitav, kui palju nendest lugudest tõsi on ning kui paljud followerite ja tähelepanu pärast mingi heartbreaking loo totaalselt välja mõtlevad? Siis hakkasin muigama, et oii, ma olen ju ise ka nende hulgas, kes jagab oma õnnetust valjuhäälselt. Mis sest, et ma õnneks saan käe südamele panna ja öelda, et minu story on real ja pole üle paisutatud ja selle jagamine on inimeste aitamise mõttega, aga võõrad võivad samamoodi minu lugu vaadata nagu ma just ise kommenteerisin - kas see on üle paisutatud ja ta räägib seda tähelepanu eesmärgil?
Niisiis sinna see jäigi. Just in case. Ei taha ju jätta muljet, nagu ma halaks oma rasket elu ja teha midagi, mis kohati nagu on vastu minu vaadetele. Ehk mulle ei meeldi hala ja sellega tähelepanu võitmine. Minu eesmärk on inimesi teadvustada ja neid harida, et kuidas siis edasi… Minu puhul siis kuidas edasi peale insulti. Järjekordne mõttepaus - sotsmeedias jagatakse palju elu raskusi, kuid üpriski vähe räägitakse, et KUIDAS sellest horrorist välja tulla ja vabaneda. Meeletult leiab sealt, et näe olin selles situatsioonis, aga enam pole, võta õppust, tee järgi, aga näpunäiteid, kuidas seda teha, on justkui vähe - jah, oleneb, millest jutt on, kuid ma jällegi kaldun rääkima insuldist ja selle tagajärgedest, sest see on minu kogemus.
Mingi aeg möödus ideest teha selline postitus, kui pidin valust silmad välja nutma, kui kuulsin, et sõber tegi jõulude ja aastavahetuse vahel enesetapu. Tõsi, ma ei olnud temaga NIII lähedane, aga piisavalt, et mul taaskord silmad avada, kui oluline see teema tegelikult on. Aga ma lihtsalt ei saa oma lugu lahti seletamata seda kirja panna - seega pean veidi ‘hala’ ka sisse lisama.
See inimene oli minuga selle insuldiaasta jooksul palju vestelnud (enne suhtlesime vähe - vaid seltskonnas koos olles). Peale minu insulti aga suhtlesime tihedamalt. Too meesterahvas pidevalt ütles, et ta imetleb minu tugevust ja et ta tahaks ka nii tugev olla nagu mina. Mille peale ma siis alati seletasin vastu, et ta on ju ka ja ta suudab ka jne.
Las ma ütlen siia vahele, et see aastake insuldist taastumisega ei ole teab mis lihtne olnud nagu ma võibolla meedias seda kajastanud olen. Kanal 2 Õhtu saates sai veidi seda teemat juba puudutatud, aga… MEELETU töö on iseendaga tehtud - vaimselt rohkemgi kui füüsiliselt. Ülla-ülla - ka minul olid alguses peas enesetapu mõtted. Aga kellel ei oleks - selline meeletu elumuutev kogemus on ikka rets šhokk. Tänase päevani, kui sellele mõtlen, hakkan üle keha värisema ja proovin pisaraid tagasi hoida, sest nii õudne on ainuüksi mõelda selle peale, et ma istusin perega 2020 jõululauas, nemad olid rõõmsad, et ma olen elus ja mina vaatasin, ratastoolis istudes, pikisilmi laual taldriku kõrval lamavat nuga ning mõtlesin, kui palju parem mul oleks, kui ma enda elu lõpetaksin - ‘pistan selle noa vaikselt oma istumise alla ja lähen taha tuppa ning lõpetan selle horror elu’ ja ‘ma olen kunagi kuskilt kuulnud, et kiire surma jaoks tuleb veenid piki läbi lõigata, mitte põiki’ ning ‘ma vist ilmselt ei tunneks seda ka väga, sest mul ju paremas kehapooles igasugune tunne puudub - imeline!’
Ma tean. Ma ei tohiks neid negatiivseid emotsioone uuesti ja uuesti läbi elada neile möeldes ja neist rääkides, kuid ma tunnen, et olen piisavalt heas kohas täna, et need ei tee mulle enam nii palju kahju, kui ma taaskülastan seda hetke vähemalt ühe inimese aitamise eesmärgil. Ja nutma hakkan ma sellepärast sellele hetkele möeldes, sest ma tean, et enesetapp lõhub kõiki meie ümber rohkem, kui vabastab lahkunut piinadest.
Surm jätab südamevalu, mida mitte miski ega keegi suuda parandada.
Õnneks leidsin mina enda süngetele mõtetele kiirelt lahenduse biofeedbacki abil ja julgen öelda, et tänu neile ma siin veel üldse olen, sest ma olin ikka väga sügaval augus. Olles terve elu olnud aktivist, siis järsku ratastoolis olemine oli minu jaoks KO-HU-TAV ning mismõttes on mul vaid üks funktsioneeriv käsi?!
Aga miks ma siis ikkagi oma silmad peast nutsin kuuldes sõbra, kes ei olnud nii lähedanegi mulle, lahkumisest? Sest ma hakkasin ennast süüdistama. Alles peale ta surma sain ma aru, et iga kord, kui me rääkisime, ridade vahelt sai lugeda appikarjet, aga ma ei teadvustanud seda endale piisavalt - ma ei uskunud, et ta seda teeb. Ma pean lausa raske südamega tunnistama, et vahest ma lausa põhimõtteliselt ignoreerisin teda ning vastasin minimaalselt, sest ma ei suutnud enam. Inimene võiski rääkima jääda ning vaid sellest kui raske ja negatiivne elu on. Mul oli endal ka raske ja ma ei suutnud tegeleda kellegi teise raskete hetkedega. Mida aeg edasi, seda enam ma shiftisin ise mindseti, kus ma pidin igas koledas ilusat leidma, sest muidu ma ei taastugi. Ning SEE teeb NNNIIII haiget. Kas ma oleks suutnud teda aidata? Kas ta oleks täna elus, kui ma oleks KOGU AEG ta jaoks olemas olnud, kui ta seda vajas, mitte vaid siis, kui mina jaksasin? Kas me oleks aastavahetuse koos saanud veeta, kui ma poleks olnud nii isekas? Kas ta oleks veel meie hulgas, kui ma selle postituse eelmise aasta suvel juba teinud oleks (teades, et ta luges kõiki mo postitusi)?
Oleks, poleks – huh, kuidas ma ei salli neid vendi. Sõbranna aga lohutas ja ütles selle peale, et kuna tema kasuisa võitles depressiooniga, siis ta on selle kohta nii palju lugenud ning võib mulle kinnitada, et depressioon on asi, millega me ei tea kunagi ette, mis inimese peas toimub. Vahest see hetk perega - armastavas ja parimas keskkonnas olek - annab depressioonis olevale inimesele mõistmise, kuidas ta peab endaga tegelema hakkama ja sellest välja tulema VÕI see on just see peaceful hetk, mida ta vajas, et ta saaks rahus siit maamuna pealt lahkuda.
Kahe sõnaga - vaimne tervis. Ja kui oluline roll on meie vaimses tervises meie lähedastel, meie sõpradel, kolleegidel ja üleüldse meie ümbritseval ühiskonnal.
Joe Dispenza oma kursusel ütles hästi: "Enamik täiskasvanuea terviseprobleeme on loodud stressihormoonide poolt. Kui vaadata ärevushäirega inimese funktsionaalset ajuuuringut, näeb see välja täpselt samasugune nagu depressiooni põdevatel inimestel. Ärevus on muretsemine tuleviku pärast, depressioon on elamine minevikus, see on sama asi. Ja enamikel inimestel, kellel on ärevus, on ka depressioon, kuna nad üritavad oma tulevikku ennustada mineviku põhjal - nad ei viibi kunagi praeguses hetkes.” Minu meelest nii hästi öeldud ja pole mitte vaid niisama öeldud - teadus tõestab seda.
Seega. Kui sul on raske, küsi abi! Abi küsimine EI OLE häbiasi, vaid näitab just sinu tugevust. Ning kui sa tead kedagi strugglimas, palun paku neile abi ja ära eelda, et nad ei läheks niikuinii nii kaugele. Aga jäta meelde. Seal on vaid niipalju, kui sa aidata saad - ära lase ennast auku kaasa tõmmata!
Mis mind aitab/on aidanud:
Minu koer
Biofeedback
Psühholoog
Meditatsioon
Trenn
Tahe august välja tulla
Enda mõtete tähele panek ja teadvustamine. Enda välja kutsumine halbade mõtete puhul (jah, neid ikka juhtub) ning koheste positiivsete faktorite leidmine
Mul ei ole peas ruumi halvale - ma reaalselt olen eemaldunud negatiivsetest inimestest ja sotsmeedias unfollosin kontosid, kust tuli midagigi negatiivset minu jaoks.
Sportlase mentaliteet (ei anna alla)!