Zwei Jahre

Tsau! Palun püsi minuga! Kuna ma pole nii ammu miskit postitanud (mul vist hakkavad kõik postitused niimoodi viimasel ajal), siis võibolla on sisu veidi pikem, kui tavaliselt!


On käes minu teine sünnipäev. 🎉 Mulle on paljud öelnud, et nad imetlevad minu tugevust, kuid ise olen ikka vastanud, et mul oli vaid kaks võimalust. KAS ma võtan endalt ise elu VÕI ma hakkan täiega võitlema, et terveks saada ja kuna ma ei ole nii badass of a human being, et endale ise kätt külge panna (ausalt, isiklikult arvan, et inimene, kes suudab endale ise käe külge panna, on meeletult tugev), siis mul jäi vaid valik rühkima hakata.


Ja siin ma nüüd olen. Mul on selja taga kaks meeletult rasket, kuid õpetlikku ja silmiavavat aastat. On olnud palju pisaraid, aga ka palju naeru. Olen tulnud pika maa, kuid väga pikk maa on veel minna. Endiselt pole jalga ja kätt täielikult tööle saanud, kuid ma ei anna ka alla. On väga palju olnud hetki, kus ma seda olen teha tahtnud. Kuid siis tuleb keegi, kes ütleb mulle miskit, mis mind uuesti paneb sealt kuristiku äärelt kinni haarama ja edasi rühkima.

Kahjuks ma ei saa enam (veel ehk) oma väga südamele kallist treeneritööd teha ja pidin edasi mõtlema, et kuidas ma tulevikus raha teenima saan hakata. Miskit füüsilist ju teha ei saa, sest olen ju (nii naljakas seda öelda, sest poleks seda elus osanud arvata) invaliid. Kaua jalul ei jaksa olla ja peale vaid ~10 minutit kõndimist tekivad tasakaaluhäired. Ka arvutis olen poole aeglasem, sest mul on ju ainult üks töötav käsi. Õnneks Kuressaare Ametikool võttis mind avalisüli õppima ja sealne disainijuht viskas mind pea ees vette sellisesse hullu olukorda - nagu ka pealkirjast aru võite saada, et ma hakkasin saksa keelt õppima - et Saksamaale neljaks kuuks praktikat tegema minna ja kuhu ma ka maandusin täpselt 5 päeva tagasi. See saab olema katsumus, aga takistused ongi ju ületamiseks! Ma küll juba teismelisena kergelt öeldes vihkasin takistusjooksu, aga here I am again. Mul tundubki, et elu ei lõpeta mind sellistesse olukordadesse panemisega enne, kuni ma õpin takistusi armastama. Ja saladuskatte all võin öelda, et ma vaikselt juba sulan.


Ja muideks kõige naljakam asja juures on see, et ma ütlesin kunagi, et ma ei hakka never saksa keelt õppima, sest see on kole keel ja never pole asja Saksamaale. Niiet never say never, pärast leian unistuste mehe ka veel siit 😂


Natuke räägin ka siia jõudmisest. Mul juba enne Saksamaale jõudmist mitmed märgid näitasid, et siia tulek on õige otsus. Nimelt esimene selleks oli see, et ma kirjutasin eestlased Saksamaal gruppi ja seal vastas mulle vaid üks inimene. Temaga suhtlema hakates selgus, et tema töö on puudega inimeste abistamine ning et ta uurib oma ülemuse käest, kellel oli hiljuti ka insult juhuslikult olnud, infot taastusravi kohta. Kahjuks on siin meeletu paberimajandus enne kui lõpuks arstile saaks, seega pole kindel, kas jõuan, aga füsio ja massööri ehk ikka - ise võtsin oma taastusravi asjad kaasa ning saalis käin ka edasi!


Teine lahe kogemus oli see, et laupäeva hommikul, päev enne minu lendu Saksamaale, instagrammi avades, oli mul ühelt inimeselt mitu laiki. No nagu ma siis ikka - läksin vaatama, kes ta selline on ja tema bios oli kirjas, et räägib nelja keelt, millest üks eesti keel ning et ta elab just täpselt selles linnas, mis oli minu sihtpunkt! Ilmselgelt kirjutasin kohe talle ja oleme nüüd suhelnud! Varsti saame kokku ka! ☺️


Kuidas mul siis see reis ja need esimesed päevad läinud on? Eestist õhku tõustes ma jõudsin enda kursaõele öelda, et maandudes vaatame, kas äkki on lennujaama kaart kuskil interneedumis, aga maandudes Lufthansa app ise ütles mulle, et näe, siin on map, et sa jöuaksid ilusti järgmisesse väravasse. Btw, props lufthansa appile! Megaaaa hea!! Tänu sellele ma ei vajanudki lennujaama töötajate abi, et kiiremini järgmisesse väravasse jõuda! Sain täitsa ise hakkama 😎


Ning Saksamaal maandudes hakkas playlistis tulema Trad Attack’i Ella, mis tömbas tuju veel eriiiti ülesse, et surusin rõõmupisaraid tagasi endasse! Ühesönaga. Kogu see reis siia läks ÜLI-smoothly. Düsseldorfi lennujaamas küsis sakslane MINULT lausa juhiseid - oskasin teda veidi saksa keeles aidata, kuid siis läks juba keeruliseks ja andsin lõngakera edasi kõrvalseisvale kohalikule. Kuid kõik seni kogetu kinnitab mulle, et olen oma elus täpppselt õiges kohas praegu! 🤩


Ja nalja ka. Esimene õhtu saksas oli pühapäev. Hakkasime suure hurraaga poodi minema kuniks siis meelde tuli, et siin ei ole mitte miskit pühapäeviti lahti 😂 Õnneks leidsime ühe döneri koha, kust me siis saime õhtusöögi vähemalt. Ahjaa! Ning kohe esimese taksoga saime punased püksid, nihverdis taksojuht pani makseterminali suurema summa kui oli ja suures tuhinas ei pannud ise seda üldse tähele - õppetund missugune.


Need olid minu emotsioonid esimesed kaks päeva Saksamaal. Kolmas päev aga algas mitte nii toredasti. Pidin otsa vaatama faktile, et ma olen ennast meeletult üle hinnanud. Tegin oma kehale liiga vöttes ette matka jöusaali trenni- ja töökotiga, kust mind aga tagasi saadeti informatsiooniga, et ma ei saa seal treenida ilma Saksa pangakontot omamata. Noh, tuli välja, et tegelt oleks saanud kuid see selleks. Seejärel kontoriski koosolekud ei olnud kuigi julgustavad, sest interaktiivse graafika disainist (ehk siis minu eriala) pole väga mingit juttu olnud, pigem graafilisest disainist ning selleks ma tunnen, et ma ei ole õige inimene.


Koju jõudes, kui süüa tegema hakkasin, pisardasin jälle (jah jälle - päeva jooksul sai korduvalt vesistatud), sest toit oli igalpool. Ma ju ei saaaa ühe käega!!!!! 😤😔 Ja nii ma siis söin seda rövedat sööki, mis ma valmis suutsin mäkerdada. Ausalt, KUI ma peaks siin töesti 4 kuud vastu pidama, siis ma toitun vaid kiirnuudlitest. Kuid sel hetkel see neli kuud tundus mulle juba väga ebatõenäoliselt - olin juba valmis tunnistama, et I failed my mission to prove, et ma saan üksi hakkama.


Kuid siiski siiski! Päevad ei ole õed! Neljanda päeva hommikul olin targem ja läksin saali bussiga. Eelmisel õhtul tegin kodus liitumise onlines ära ja saingi sisse! Saal on korralik - niiiii palju masinaid, millest ma Eestis unistanud olin - seega tekkis saps sisse juba sellest, et laupäeval saan mitu tundi saalis veeta ja endale uue kava kirjutada. Tööl hakkas ka esimene projekt end lahti rulluma paremini, kui ma oleks osanud arvata. Ehk siis teile ka meeldetuletus - jonnida on okei, nutta ka, aga ära alla anna. 😂😂

 

Aga nuudlite juurde jään ilmselt küll.

Kui just keegi mulle mega kergeid ja häid retsepte anda ei taha?

 

Ning taastuse koha pealt. Kui ma jalaga selle kahe aasta jooksul pole kordagi alla andnud, siis käega olen teinud seda lugematu arvu kordi. Aga iga kord, kui ma olen valjusti selle välja öelnud, siis on jälle mingi sammuke paremuse suunas käega toimunud. Alles mõni nädal tagasi ma tundsin lat pulldowni tehes esimest korda teatud liigutusi, mille kallal ma nii kaua vaeva olen näinud - loodetavasti varsti ma enam linnukesena ära ei lenda kuna abaluu hakkab aru saama, mida teha ja kuidas olla. Sellele järgneval päeval sain ka rotaatormanseti lihased palju paremini liikuma. Ning ka õlalihased on silmnähtavalt paremini naha all liikuma hakanud. Niiet käsi lihtsalt ei luba mul alla anda tema osas. Ja nagu mo absoluutsete magic kätega massöör ütles mo käelaba ja näppude kohta: “Me oleme liikunud Krambi Heldurilt Tutkit Vasjani ja nüüd oleme teekonnal salli narmasteni!” Las ma tõlgin. Krambi Heldur oli siis, kui mu näpud hoidsid ennast kogu aeg tugevalt rusikas. Tutkit vasja on nüüd, kus see on palju vabam, aga mitte miski veel ei liigu. Ning salli narmad on siis, kui spastilisusest totaalselt vabaks saan. Jah, meie massaasisessioonid on ka naeruteraapiad. 😎😁


Liigume edasi. Poleks eales uskunud, et inimene, kellel pea kõik hobid on veega seotud, hakkab 27 aastasena taas ujumist õppima. Jah, ka sellega läheb asi aina paremuse poole, sest vee teraapia on ise juba hea ning ma ju pean uuesti korralikult ujuma õppima, sest mo hobid ootavad mind endiselt vette tagasi hullama! Siinkohal tahakski suured tänusõnad öelda ja kummardused teha Johan Spa hotellile, kes on mind sellel teekonnal aidanud oma basseini kasutusloaga! 😘🥹


Jalg on samuti kinnndlasti parem. Endiselt näen vaeva, et teatud lihased tööle hakkaks, et ma suudaks jälle oma jalalaba ilma ortoosita tõsta ning joosta. Jah! MA TAHAN JOOSTA!


Kuid all in all. Ma saadan sinnasamusesse köik arstid ja füsiod ja niisama osavad googeldajad, kes on mulle öelnud, et peale 6te kuud mingeid suuri muudatusi enam pole. Jah. Töepoolest poleks, kui ma vaid nende soovituste ja hoiatuste järgi taastusravi oleks teinud. Ehk siis. Trenn on saadanast ja minu keha peale pole mötet aega ja raha raisata - see ju ei hakka niikuinii tööle!


Sellega tahakski julgustada kõiki sarnastes olukordades olevaid inimesi. Tee 100 või enamgi korda rohkem, kui arstid sul teha lubavad (kuid kuula oma keha), sest enamiku nende soovituste järgi sa jääksidki voodihaigeks. Ja julge pöörduda inimeste ja firmade poole oma mure ja abipalvega. KÕIK saavad aru, et haigekassa toetus on taastuseks vähem kui minimaalne ning et sa pead ise sellesse panustama tohutult aega ja raha ning nad tulevad sulle vastu!


Aga et lõpetada seekord see kirjutis, siis ma ei ole enam blogis NII aktiivne, kui alguses, sest mul ei ole enam miskit uut teile väga öelda - kui tekib, siis kindlasti tulen ja ütlen. Endiselt tegelen igapäevaselt taastumise ja õppimisega. Vahest on olukord ilusam ja vahest raskem. Kui aga tahate igapäevaselt minu tegemistega kursis olla ja minu Saksamaal toimetulekut piiluda, siis instagramis olen ma aktiivsem, kui siin, seega mine piilu @karmelp.


Vielen dank und einen schönen Tag noch! 😘